kaotus

Mis tunne on kaotada sõpra ja võitluskaaslast? Tühi ja rusuv. Seda ei saa võrrelda vanema või lähedase kaotusega, tunded on teised.
Sõdurisõprus on midagi, mida on raske seletada neile, kes seda pole ise kogenud. See on teadmine, et ollakse koos raskustes ja alati on su kõrval keegi, kes ulatab abistava käe. See on see küünarnukitunne, kui tead, et kõik sõltub su kõrvalolevast mehest, kelle kätte võid oma elu usaldada. Ja tema usaldab sind. See on rõõm ühistest võitudest ja kordaminekutest, koosolemise ja koostegemise rõõm. See on viimane sigarett ja viimane veetilk, mida omavahel on jagatud. Ja teadmine, et kõige lõpus ei võitle sa mitte riigi ja kõlavate eesmärkide, vaid nendesamade meeste pärast, kes su kõrval seisavad. Sest igaüks neist on sulle nagu vend.
Ja kui see side ükskord lõpeb, siis oleks nagu tükike sinust endast välja lõigatud. Jääb tühi, abitu tunne. Nüri kaotusvalu ja teadmine, et sa ei saa enam kuidagi asjade kulgu muuta. Ei saa enam tagasi võtta, seda mis tehtud ja parandada seda, mis jätsid tegemata. Üks meie hulgast on jäädavalt lahkunud. Siiajääjate osaks on seista langetatud päi, kuulata hüvastijätukõnet ja vaadata auvahtkonna saluuti ning minna taas tegema oma ohtlikku tööd, hinges veel üks veritsev arm.
Au langenuile!