head lugemist-vaatamist

sattus mulle siin kolkas juhuslikult kätte selline raamat, nagu Nick Harkaway "The Gone-Away World". Nagu minuga ikka juhtub, siis head raamatut kohates on mul raske seda käest panna. Ka seekord juhtus niimoodi. Võttis aega ühe päeva (pausidega muidugi) aga läbi ta sain.
Seda raamatut on raske defineerida ja kirjeldada. See on sõjaromaan steam-punk võtmes, armulugu aga mitte romanss, komöödia, ühe mehe eneseotsing läbi suurte ohtude. Isiksuse kujunemise lugu. Hästi kirjutatud, veidi ulmeline, kuid kõlbab lugeda ka ulmepõlguritele. Kui peaks kellelgi kätte sattuma, siis tasub kindlasti lugeda.
Nii palju filme nagu siin, pole ma tükk aega vaadanud. Eilne repertuaar sisaldas 2 filmi: "Silent Hill" ja "Stormbreaker". Esimene on omalaadne õudukas, mis tuleb tõde tunnistada, võttis vahel kõhedaks küll. Hästi teostatud, lõpp kisub veriseks, aga oli väärt 2 tundi kulutatud aega küll. Ma pole suurem asi õudukate sõber, eriti viimasel ajal tehtud splatterite nagu "Saw" seeria, aga sellist peenemat kraami kannatab tarbida küll.
"Stormbreaker" on briti põnevik, veidi noorema tarbijaskonna jaoks, nagu ma eneselegi üllatuseks leidsin. See on see kui film on saadud vanal heal vahetamise kombel ja sellest midagi muud ei tea. Läbi ma ennast sellest närisin, tänu mõnele heale näitlejale nagu Bill Nighy, kes mängis täiesti vana kooli luuremeest - väga britilik ja konservatiivne, omade kiiksudega. Film oli muidu suhteliselt ümar ja keskpärane, väga uut ja põrutavat sealt oodata ei ole. Aga kui on vaja 1,5 tundi ära tappa kuidagi, siis mööndustega võib seda filmi selleks kasutada.