hüvastijätt

Tere
Kuna mul ja teistel puudus võimalus minna Allaini ametlikule hüvastijätutseremooniale, siis korraldasime ise väikese mälestustseremoonia. Pikk pidas väikese kõne, kus rääkis Allaini tegudest eelmisel korral siin ja tema aktiivsest iseloomust, mis ei lasknud tal rahulikult paigal olla ning sellest, miks ta seekord siia tuli. Võtsin ise ka sõna ja meenutasin aegu, kui Allain veel minu alluvuses teenis. Lõpuks lasime 3 kogupauku langenud kaasvõitleja mälestuseks. Väga lihtne ja ilus tseremoonia oli.
Puhka rahus, Allain. Sind ei unustata ja sinu eest tasutakse.

kaotus

Mis tunne on kaotada sõpra ja võitluskaaslast? Tühi ja rusuv. Seda ei saa võrrelda vanema või lähedase kaotusega, tunded on teised.
Sõdurisõprus on midagi, mida on raske seletada neile, kes seda pole ise kogenud. See on teadmine, et ollakse koos raskustes ja alati on su kõrval keegi, kes ulatab abistava käe. See on see küünarnukitunne, kui tead, et kõik sõltub su kõrvalolevast mehest, kelle kätte võid oma elu usaldada. Ja tema usaldab sind. See on rõõm ühistest võitudest ja kordaminekutest, koosolemise ja koostegemise rõõm. See on viimane sigarett ja viimane veetilk, mida omavahel on jagatud. Ja teadmine, et kõige lõpus ei võitle sa mitte riigi ja kõlavate eesmärkide, vaid nendesamade meeste pärast, kes su kõrval seisavad. Sest igaüks neist on sulle nagu vend.
Ja kui see side ükskord lõpeb, siis oleks nagu tükike sinust endast välja lõigatud. Jääb tühi, abitu tunne. Nüri kaotusvalu ja teadmine, et sa ei saa enam kuidagi asjade kulgu muuta. Ei saa enam tagasi võtta, seda mis tehtud ja parandada seda, mis jätsid tegemata. Üks meie hulgast on jäädavalt lahkunud. Siiajääjate osaks on seista langetatud päi, kuulata hüvastijätukõnet ja vaadata auvahtkonna saluuti ning minna taas tegema oma ohtlikku tööd, hinges veel üks veritsev arm.
Au langenuile!

head lugemist-vaatamist

sattus mulle siin kolkas juhuslikult kätte selline raamat, nagu Nick Harkaway "The Gone-Away World". Nagu minuga ikka juhtub, siis head raamatut kohates on mul raske seda käest panna. Ka seekord juhtus niimoodi. Võttis aega ühe päeva (pausidega muidugi) aga läbi ta sain.
Seda raamatut on raske defineerida ja kirjeldada. See on sõjaromaan steam-punk võtmes, armulugu aga mitte romanss, komöödia, ühe mehe eneseotsing läbi suurte ohtude. Isiksuse kujunemise lugu. Hästi kirjutatud, veidi ulmeline, kuid kõlbab lugeda ka ulmepõlguritele. Kui peaks kellelgi kätte sattuma, siis tasub kindlasti lugeda.
Nii palju filme nagu siin, pole ma tükk aega vaadanud. Eilne repertuaar sisaldas 2 filmi: "Silent Hill" ja "Stormbreaker". Esimene on omalaadne õudukas, mis tuleb tõde tunnistada, võttis vahel kõhedaks küll. Hästi teostatud, lõpp kisub veriseks, aga oli väärt 2 tundi kulutatud aega küll. Ma pole suurem asi õudukate sõber, eriti viimasel ajal tehtud splatterite nagu "Saw" seeria, aga sellist peenemat kraami kannatab tarbida küll.
"Stormbreaker" on briti põnevik, veidi noorema tarbijaskonna jaoks, nagu ma eneselegi üllatuseks leidsin. See on see kui film on saadud vanal heal vahetamise kombel ja sellest midagi muud ei tea. Läbi ma ennast sellest närisin, tänu mõnele heale näitlejale nagu Bill Nighy, kes mängis täiesti vana kooli luuremeest - väga britilik ja konservatiivne, omade kiiksudega. Film oli muidu suhteliselt ümar ja keskpärane, väga uut ja põrutavat sealt oodata ei ole. Aga kui on vaja 1,5 tundi ära tappa kuidagi, siis mööndustega võib seda filmi selleks kasutada.

kaugel maal

tere
mina jälle siin. pole ammu kirjutanud. 2 aastat vist enam-vähem....
ma olen töösse uppunud - aga see pole vist midagi uut, welcome to my world.
2 aasta sisse on mahtunud pulmad, kaks pingelist väljaõpet, üks "tööreis" Afganistani, üks hilinenud pulmareis Kreekasse koos oma musiga ja järjekordne "tööreis". Jah, ma olen jälle seal maal. Jah, ma mängin jälle täringuid saatusega. Aga see on minu töö, mille ma olen ise teadlikult valinud, nii et ei tohiks kurta.
olgem ausad, ühe aastaga pole siin maal midagi muutunud. võitlus on ikka sama verine, vastane muutub üha kavalamaks, igasuguseid piiranguid on rohkem. aga me pressime edasi - kunagi peab ju see murdepunkt tulema.
järjekordne unetu öö, aga see on juba täiesti tavaline. Ootamine on meie peamine tegevus. Võidab see, kes oskab oma aega paremini sisustada. minu puhul siis filmid, raamatud, sport ja päevitamine - aga mitte tingimata selles järjekorras. kui ma oma pildid kaamerast kätte saan, siis panen mõne siia ülesse ka. ühesõnaga, praegu head ööd, vahetus hakkab lõppema ja mina lähen oma isiklikku liivakasti magama.