life is a journey...

yeah, fuck, right...

esmaspäeval suutsin katta 600 km ühel igavamal marsruudil Baltikumis üleüldse: Via Baltical. Autogi polnud maanteel suurem asi, rohkem nagu maastikul kasutuseks mõeldud. Kolises, logises ja tuul puhus tendist läbi. Aga ära tegin, kogu tüdimuse ja väsimuse kiuste. Pärnus võtsime Kaubamajakas ühe burksi ka tagasitulles ja elu oli lill jällegi. never-ever ma tahan seda otsa sõita, aga 2 nädala pärast keerame otsa jälle sinna Läti poole. Homme ootab siis ees Scoutsrännak 2007, loodetavasti suudan kiirelt läbida, sest paberikuhi ootab laual ja reedel ei tee teatavasti keegi enam tööd, seega vaja homme kõik ära lõpetada.

Käisin täna lapsukesel hoidja juures järel, sest Triinul on see nädal kool hiliste õhtutundideni. Kodus hakkasime siis sõbralikult mürgeldama ja lõpuks jõudsime siis niikaugele, et hakkasin õhtusööki tegema. Tips ronis oma söögitooli ja majandas seal raamatutega. Ühel hetkel kui ma vist potis makarone segasin, ronis tibi püsti ja tal õnnestus tooli pealt plastmassist söögilaud lahti saada ja koos sellega pea ees alla kukkuda. Mul pole MITTE KUNAGI sellist paanikat olnud. Tund aega hiljemgi värisesid käed-jalad veel. Õnneks oli tegemist ainult põrutuse ja suure ehmatusega, kuigi ma jõudsin umbes 0,000001 sekundi jooksul umbes 7 musta stsenaariumi peast läbi lasta. Tips nuttis umbes 5 minutit süles ja hakkas edasi mängima. Issi kirstunael selline.