õudne lugu

see nädalavahetus läheb kirja "totaalselt ebaõnnestunute" hulka. Algasid jamad reedel, kui lõunanaabrite lätlaste juures sai maastikul ringi kolatud tulevaste õppuste tarvis. ühel hetkel tundsin, et naba piirkonnas ei ole kõik korras ning et hotellis manustatud ohter hommikusöök mind hirmsal kombel maha tahab jätta. Selle kiire asjaga tuli siiski natuke kannatada, kuni Eestimaa pind taas jalge all on. Ja nii juhtuski kusagil Pärnu ja Tallinna vahelisel teelõigul, et ma otsustasin oma pooleldi seeditud hommikusöögi jätta linnukestele metsa alla nokkida. Suure hädaga jõudsin siiski Paldiskisse, kuid sellega Kolgata tee ei lõppenud. Koju jõudnuna, suutsin vaevu riietest vabaneda, kui kuri kõhutõbi mind taas ründas. sedakorda sain lahti viimasest toidust mis minu seedetrakti oli jäänud. vedelesin siis hirmsal kombel dehüdratiseerununa voodis, kui tuli telefonikõne, mis ütles et seekord jääb paraad ära meie jaoks. Mina oma rumala peaga olin veel mõelnud, et vinnan end õhtul vapralt voodist välja ja lähen paraadi peaproovile. Õnneks mind siis seekord säästeti. Laupäev möödus suuremalt jaolt horisontaalses asendis, mineraalvett kaanides ja kuivikuid närides. lubasin vaikselt endale, et kui kunagi raha saan, siis ostan suurema hulga leiba ja teen kuivikuid. kunagi ei tea, kuna kõhutõbi taas võib rünnata.