hüvastijätt

Tere
Kuna mul ja teistel puudus võimalus minna Allaini ametlikule hüvastijätutseremooniale, siis korraldasime ise väikese mälestustseremoonia. Pikk pidas väikese kõne, kus rääkis Allaini tegudest eelmisel korral siin ja tema aktiivsest iseloomust, mis ei lasknud tal rahulikult paigal olla ning sellest, miks ta seekord siia tuli. Võtsin ise ka sõna ja meenutasin aegu, kui Allain veel minu alluvuses teenis. Lõpuks lasime 3 kogupauku langenud kaasvõitleja mälestuseks. Väga lihtne ja ilus tseremoonia oli.
Puhka rahus, Allain. Sind ei unustata ja sinu eest tasutakse.

kaotus

Mis tunne on kaotada sõpra ja võitluskaaslast? Tühi ja rusuv. Seda ei saa võrrelda vanema või lähedase kaotusega, tunded on teised.
Sõdurisõprus on midagi, mida on raske seletada neile, kes seda pole ise kogenud. See on teadmine, et ollakse koos raskustes ja alati on su kõrval keegi, kes ulatab abistava käe. See on see küünarnukitunne, kui tead, et kõik sõltub su kõrvalolevast mehest, kelle kätte võid oma elu usaldada. Ja tema usaldab sind. See on rõõm ühistest võitudest ja kordaminekutest, koosolemise ja koostegemise rõõm. See on viimane sigarett ja viimane veetilk, mida omavahel on jagatud. Ja teadmine, et kõige lõpus ei võitle sa mitte riigi ja kõlavate eesmärkide, vaid nendesamade meeste pärast, kes su kõrval seisavad. Sest igaüks neist on sulle nagu vend.
Ja kui see side ükskord lõpeb, siis oleks nagu tükike sinust endast välja lõigatud. Jääb tühi, abitu tunne. Nüri kaotusvalu ja teadmine, et sa ei saa enam kuidagi asjade kulgu muuta. Ei saa enam tagasi võtta, seda mis tehtud ja parandada seda, mis jätsid tegemata. Üks meie hulgast on jäädavalt lahkunud. Siiajääjate osaks on seista langetatud päi, kuulata hüvastijätukõnet ja vaadata auvahtkonna saluuti ning minna taas tegema oma ohtlikku tööd, hinges veel üks veritsev arm.
Au langenuile!

head lugemist-vaatamist

sattus mulle siin kolkas juhuslikult kätte selline raamat, nagu Nick Harkaway "The Gone-Away World". Nagu minuga ikka juhtub, siis head raamatut kohates on mul raske seda käest panna. Ka seekord juhtus niimoodi. Võttis aega ühe päeva (pausidega muidugi) aga läbi ta sain.
Seda raamatut on raske defineerida ja kirjeldada. See on sõjaromaan steam-punk võtmes, armulugu aga mitte romanss, komöödia, ühe mehe eneseotsing läbi suurte ohtude. Isiksuse kujunemise lugu. Hästi kirjutatud, veidi ulmeline, kuid kõlbab lugeda ka ulmepõlguritele. Kui peaks kellelgi kätte sattuma, siis tasub kindlasti lugeda.
Nii palju filme nagu siin, pole ma tükk aega vaadanud. Eilne repertuaar sisaldas 2 filmi: "Silent Hill" ja "Stormbreaker". Esimene on omalaadne õudukas, mis tuleb tõde tunnistada, võttis vahel kõhedaks küll. Hästi teostatud, lõpp kisub veriseks, aga oli väärt 2 tundi kulutatud aega küll. Ma pole suurem asi õudukate sõber, eriti viimasel ajal tehtud splatterite nagu "Saw" seeria, aga sellist peenemat kraami kannatab tarbida küll.
"Stormbreaker" on briti põnevik, veidi noorema tarbijaskonna jaoks, nagu ma eneselegi üllatuseks leidsin. See on see kui film on saadud vanal heal vahetamise kombel ja sellest midagi muud ei tea. Läbi ma ennast sellest närisin, tänu mõnele heale näitlejale nagu Bill Nighy, kes mängis täiesti vana kooli luuremeest - väga britilik ja konservatiivne, omade kiiksudega. Film oli muidu suhteliselt ümar ja keskpärane, väga uut ja põrutavat sealt oodata ei ole. Aga kui on vaja 1,5 tundi ära tappa kuidagi, siis mööndustega võib seda filmi selleks kasutada.

kaugel maal

tere
mina jälle siin. pole ammu kirjutanud. 2 aastat vist enam-vähem....
ma olen töösse uppunud - aga see pole vist midagi uut, welcome to my world.
2 aasta sisse on mahtunud pulmad, kaks pingelist väljaõpet, üks "tööreis" Afganistani, üks hilinenud pulmareis Kreekasse koos oma musiga ja järjekordne "tööreis". Jah, ma olen jälle seal maal. Jah, ma mängin jälle täringuid saatusega. Aga see on minu töö, mille ma olen ise teadlikult valinud, nii et ei tohiks kurta.
olgem ausad, ühe aastaga pole siin maal midagi muutunud. võitlus on ikka sama verine, vastane muutub üha kavalamaks, igasuguseid piiranguid on rohkem. aga me pressime edasi - kunagi peab ju see murdepunkt tulema.
järjekordne unetu öö, aga see on juba täiesti tavaline. Ootamine on meie peamine tegevus. Võidab see, kes oskab oma aega paremini sisustada. minu puhul siis filmid, raamatud, sport ja päevitamine - aga mitte tingimata selles järjekorras. kui ma oma pildid kaamerast kätte saan, siis panen mõne siia ülesse ka. ühesõnaga, praegu head ööd, vahetus hakkab lõppema ja mina lähen oma isiklikku liivakasti magama.

otsi endale elu, mees

saabusin just Adažist, teie pole vist Adažis käinud... ja parem ärge minge ka. Liiv, männid, tuul, öised miinuskraadid, magamata ööd - minu elu lugu. vahel öösel kella 3 ja 4 vahel, kui kusagil möllab lahing, aga sina istud ja kuulad raadiot, et teada saada, mis kurat küll toimub ja kas ehk keegi sinult ka tuld tahab, tekkivad mõtted, et "kuule mees, kas see ongi elu vä?" 99,8% sõduri elust on ootamine. vahel on see tühi ootamine, kui sa tead, et järgneva x tunni jooksul ei toimu midagi. teinekord ootad sa, närv pingul, teadmatuses, võimetu kontrollima seda, mis võib-olla kohe toimuma hakkab. see ei ole tegevus, mis inimeste närve sööb, vaid ootamine. kui on vaja tegutseda, siis see toimub nii kiiresti, et sa tegutsed masinlikult. ootamise ajal jõuad sa enda peas läbi mängida n+1000 erinevat musta stsenaariumit, mis tekitavad alati küsimusi "aga mis siis kui...". see, kes suudab taluda ootamist ja musti stsenaariume iseenda peas, on tugev. ei ole vaja võita mitte kedagi muud, kui vaid iseennast.
kannatlikku ootamist teile, sõbrad.

life is a journey...pt 2

yep, here we go again....
et siis vana marsruut jällegi homme jalge või siis rataste all. mmmmmm... Via Baltica...mmmm...
meie asutus pakib end nädalaks ajaks kokku ja siirdub täies koosseisus lõunanaabrite Adaži polügoonile. see on selline tore koht, umbes nagu meie Lõuna-Eesti või siis Kõrvemaa kant: männid, kanarbik ja liiv. kõik oleks hea ja tore, kui ma just 4 päeva tagasi poleks ühest Eesti ilusamast kohast, nimelt Sirgala karjäärist, koju saabunud. veetsin seal umbes 8 toredat ja sisutihedat päeva, kõrvad tõmbetuules loperdamas ja saabusin koju umbes x+n tunnise unevõlaga. see laager paistab umbes samas stiilis kulgevat.
tegelt möödub suurem osa aprillist ja maist erinevate laagrite tähe all, eriti mai, kus meid ootab tore Kevadtormi-nimeline üritus. arvake ise, kas mu perekond on happy või mitte.
üks positiivne osa sel Sirgala-üritusel siiski oli, sain puhkehetkedel natsa lugeda. murdsin ennast läbi sellisest toredast klassikust nagu F. Herberti "Düün". mõtlemapanev SF, omast ajast kõvasti ees. üle pika aja päris värskendav ajugümnastika.
selleks laagriks on siis plaanis George RR Martini "A Clash of Kings". kes on seeria esimest raamatut lugenud, need teavad, et tegemist on sõltuvusttekitava lugemisvaraga, mida on raske kõrvale heita. esimese osa lugesin läbi ühe õhtuga. lõpetades öösel kl 2 paiku:P
aga seniks, hoidke ennast.

life is a journey...

yeah, fuck, right...

esmaspäeval suutsin katta 600 km ühel igavamal marsruudil Baltikumis üleüldse: Via Baltical. Autogi polnud maanteel suurem asi, rohkem nagu maastikul kasutuseks mõeldud. Kolises, logises ja tuul puhus tendist läbi. Aga ära tegin, kogu tüdimuse ja väsimuse kiuste. Pärnus võtsime Kaubamajakas ühe burksi ka tagasitulles ja elu oli lill jällegi. never-ever ma tahan seda otsa sõita, aga 2 nädala pärast keerame otsa jälle sinna Läti poole. Homme ootab siis ees Scoutsrännak 2007, loodetavasti suudan kiirelt läbida, sest paberikuhi ootab laual ja reedel ei tee teatavasti keegi enam tööd, seega vaja homme kõik ära lõpetada.

Käisin täna lapsukesel hoidja juures järel, sest Triinul on see nädal kool hiliste õhtutundideni. Kodus hakkasime siis sõbralikult mürgeldama ja lõpuks jõudsime siis niikaugele, et hakkasin õhtusööki tegema. Tips ronis oma söögitooli ja majandas seal raamatutega. Ühel hetkel kui ma vist potis makarone segasin, ronis tibi püsti ja tal õnnestus tooli pealt plastmassist söögilaud lahti saada ja koos sellega pea ees alla kukkuda. Mul pole MITTE KUNAGI sellist paanikat olnud. Tund aega hiljemgi värisesid käed-jalad veel. Õnneks oli tegemist ainult põrutuse ja suure ehmatusega, kuigi ma jõudsin umbes 0,000001 sekundi jooksul umbes 7 musta stsenaariumi peast läbi lasta. Tips nuttis umbes 5 minutit süles ja hakkas edasi mängima. Issi kirstunael selline.

kõrini!!! (mammona rulez)

ma ei taha näha enam ühtegi valimisreklaami! kui ma veel näen, kuidas kohukesed ja oravad üritavad end teise arvel paremana näidata, hakkan lõhkuma. see, et nad praegu üksteist mustas valguses näitavad, ei välista seda et peale valimisi sõbralikult koalitsiooni heidetakse ja vanas vaimus lastakse edasi minna. ainult et seekord üritavad nad ilma Villuta hakkama saada.
praegune koalitsioon on minu silmis end piisavalt maha teinud et ma ühtegi neist erakondadest ei vali. see muidugi veel ei välista, et oravad ennast kuidagi koalitsiooni ei suruks kellegagi, sest kui mu mälu mind ei peta, siis viimased 12 aastat on oravad alati valitsuses olnud. seda hoolimata suuresõnalistest lubadustest, et "selle ja tollega me kindlasti valitsust koos ei moodusta". peale valimisi on suuresõnalised lubadused kiired ununema, kui on võimalik end kuidagi riigipiruka jagamisele lähemale vingerdada. poliitprostitutsioon on selle asja nimi.
palju õnne, koalitsioon! olete minus kaotanud usu normaalsesse valitsusse, kuid sellest hoolimata lähen valima, et ei juhtuks nii, nagu viimased 4 aastat on juhtunud.